Aeg on toonud üha uusi võimalusi aja täitmiseks. Nüüd saab siis arvutis klõbistatu hiireklikiga kusagile salvestada. Öeldakse, et võrku. Tundub, et on ohutu tegevus ja meelemuutuse korral ka tagasipööratav. Proovin siis pealegi.
Kirjasõber pole ma kunagi olnud ja seega ei pane ka erilisi lootusi talletatu kvaliteedile, aga ehk läheb aja jooksul paremaks. Hea tahe maksab ja koledat teksti ei kavatse ma kasutada. Loodan, et kunagi on tekstid kõlbulikud ka lugemiseks, aga selleks tuleb enne tühjad kastikesed millegi mõttekaga täita ja hiireklikiga võrku visata.
Ongi esimene peamurdmise koht käes. Mis on mõttekas, mida hiireklikiga avarustesse paisata ja mida kunagi võiks üle lugeda? Sellele vastan parema puudumisel esialgu lihtsameelselt, et ilu on vaataja silmades ja kuna praegu vaatab ekraani vaid üks silmapaar ja nähtut teadvustavad vaid minu ajus toimuvad protsessid, siis endast kaugemale ei tarvitsegi vaadata.
Esialgu reegleid pole, klõbistan rahulikult edasi, alguse jaoks käib küll. Soojenduskatseid ei tehta ju kohe kõrge latiga. Kui korduvalt tõdeda, et ponnistusest jääb väheks ja tuleb alt läbi pugeda, võib tusk saamatusest peale tulla ja isu saab ruttu otsa.
Esialgu reegleid pole, klõbistan rahulikult edasi, alguse jaoks käib küll. Soojenduskatseid ei tehta ju kohe kõrge latiga. Kui korduvalt tõdeda, et ponnistusest jääb väheks ja tuleb alt läbi pugeda, võib tusk saamatusest peale tulla ja isu saab ruttu otsa.
Eks ma pean arvestama ka sellega, et kiire klahviklõbistaja ma pole ja tükid jäävad lühikeseks. Millest klõbistada ei tea, aga kunstnikuna väga isiklikuks ei suuda ma minna. Võib-olla siis minakeskselt ja vabalt. Minakesksus on ühest küljest paratamatu ja loogiline, teiste tahkude, nurkade või jumal teab kust vaadatuna ammendamatult keeruline küsimus. Mina annab tähendused.
Ühest küljest on mina üksi, silm jõllitamas ekraani, teisest küljest ikka inimeste keskel, olevate ja olnute, meelesolevate ja meelest läinute, minevikust kajavate ja unistustes heiastuvate inimeste keskel. Üürike osa kõigest, mingis mõttes alati olemas olnud, kuid siiski olematu. Ei saa öelda, et ilma minata pole midagi, aga miski ilma tähenduseta on mõttetu.
Niisiis - minakeskselt ja vabalt. Kui minakesksusega jõudsime sinnamaale, et ilma selleta tähendust pole, siis vabadusega on asjad nii, nagu enamuse asjadega. Minu meelest. See on siis, et ühest küljest nii, aga teisalt jälle naa. Kunagi õpetati koolis, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Tundlemine kirjasõnas.
Mõned filosoofid armastavadki välja käia poeetilisi paradokse. Tundub, et on mõttekas lause, lähemalt vaadates jääb ainult tunne.
Minaga on aga nii, et ta tahab aru saada, selgelt ja lõpuni. Ja kui lõpuni ei saa või ei oska minna, siis kõik see algus ja keskpaik on mõttekas vaid jagatud ühisosana. Mina jagab ennast teiste minadega, teisiti ta ei saa. Teisiti poleks teda olemas. Jagamine ja jagatud olemine on minale olemises see parem pool. Selles küsimuses oleme kõik hüvapoolsed.
Minaga on aga nii, et ta tahab aru saada, selgelt ja lõpuni. Ja kui lõpuni ei saa või ei oska minna, siis kõik see algus ja keskpaik on mõttekas vaid jagatud ühisosana. Mina jagab ennast teiste minadega, teisiti ta ei saa. Teisiti poleks teda olemas. Jagamine ja jagatud olemine on minale olemises see parem pool. Selles küsimuses oleme kõik hüvapoolsed.
No comments:
Post a Comment